Juura

22. peatüki 2. jagu reguleerib n-ö tavalisi tarbijakrediidilepinguid ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduvad ka nn tavaliste tarbijakrediidilepingute sätted, millele lisanduvad elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute erinormid (nt §-d 403³, 419¹). Niinimetatud tavaliste tarbijakrediidilepingute puhul elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute erinorme ei kohaldata. Tarbijakrediidilepingute osas eriregulatsiooni puudumisel kohaldatakse vastavas küsimuses laenulepingu kohta sätestatud üldregulatsiooni (§ 401 lg 3). Lisaks 22. peatüki sätetele tuleb teatud viisil sõlmitud tarbijakrediidilepingute puhul arvesse võtta ka võlaõigusseaduse üldosa norme, nt väljaspool äriruume sõlmitava tarbijakrediidilepingu (§ 47 jj) ja sidevahendi abil sõlmitava tarbijakrediidilepingu (§ 52 jj, § 62¹) puhul. Samuti tuleb ka tarbijakrediidilepingute puhul arvestada tüüptingimuste regulatsiooniga (§-d 37–45).

Tarbijakrediidi regulatsiooni allikad. Enamik võlaõigusseaduse tarbijakrediidi sätetest põhinevad Euroopa Liidu tarbijakrediidi direktiividel, kuid teatud osas ka Saksa õigusel. Tarbijakrediidilepingut reguleerivad §-d 402–421 kannavad tarbijakaitselist eesmärki, need kehtestavad imperatiivsed miinimumnõuded (vt § 421), mille eesmärk on tagada tarbija piisav teavitamine krediiditingimustest nii lepingueelselt (§-d 403¹ ja 403³) kui lepingu sõlmimisel (§-d 404–408), anda tarbijast krediidivõtjale pärast lepingu sõlmimist järelemõtlemisaega, mille kestel on tal võimalik lepingust taganemise teel vabastada end seotusest lepinguga (§ 409) ning kaitsta tarbijat tarbijakrediidilepingust tulenevate maksekohustuste rikkumisega seotud negatiivsete tagajärgede eest, eelkõige viivisekokkulepetele ning lepingu ennetähtaegsele lõpetamisele piirangute kehtestamise kaudu (§-d 415 ja 416). Eelnimetatud direktiivide eesmärk on kaasa aidata Euroopa Liidu tasandil läbipaistva ja tõhusa tarbijakrediidituru loomisele. Eesmärgi saavutamiseks on tarbijakrediidi normid võimalikult suures ulatuses ühtlustatud, et tagada tarbijate õiguste ühetaoline kaitse ja kindlustada, et krediidiandjad tegutsevad tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole suhtes professionaalselt ja vastutustundlikult. Nii-öelda tavaliste tarbijakrediidilepingute sätted põhinevad tarbijakrediidi direktiivil ^[890] . Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute sätted põhinevad elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivil, mis on osaliselt maksimumühtlustav ^[891] . See tähendab, et täiendavaid riigisiseseid norme on liikmesriikidel õigus säilitada või kehtestada üksnes nende normide osas, mis ei ole direktiiviga hõlmatud. Direktiividest tulenevate nõuete harmoneerimine on lisaks VÕS regulatsioonile tagatud ka tarbijakrediidi standardinfo teabelehtede vormide ^[892] ja tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korra kehtestamisega. ^[893]

Kui enamik tarbijakrediidi norme põhineb Euroopa Liidu direktiividel, siis tarbijakaitse ülemääraselt kõrgete krediidikulude (liigkasuvõtjaliku laenamise) eest läbi krediidi kulukuse määra ülempiiri kehtestamise (§ 406²) oli tingitud riigisisesest vajadusest ohjata liigkasuvõtjalikku laenamist tarbijakrediiditurul, eelkõige nn kiirlaenude puhul. ^[894]

Tarbijakrediidi regulatsioonile iseloomulikud tunnused. Tarbijakrediiti iseloomustavad eelkõige regulatsiooni imperatiivsus (§ 421), ranged vorminõuded (nt § 404 lg 1, § 408 lg 1), krediidiandja kohustus anda tarbijale lepingueelset teavet (§-d 403¹ ja 403³) ja selgitusi (§ 403⁵), samuti vastutustundliku laenamise põhimõte (§ 403⁴) ning tarbija suhtes rakendatavate sanktsioonide piiratus (§-d 415 ja 113²). Samuti iseloomustab tarbijakrediiti asjaolu, et krediidiandjale võlaõigusseaduses pandud kohustuste rikkumine ei too kaasa mitte üksnes tsiviilõiguslikke tagajärgi lepingulises suhtes (nt § 403⁴ lg 7 ja § 406² lg 1), vaid kohustuste rikkumisega võivad kaasneda ka sanktsioonid avalik-õigusliku järelevalve raames. Alates 21.03.2016 peab kõigil isikutel, kes oma majandus- või kutsetegevuse raames annavad või vahendavad tarbijakrediiti, olema tegevusluba (KAVS § 10) ja nad kantakse Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiandjate ja -vahendajate nimekirja (KAVS § 20 lg 1). Krediidiandjad alluvad Finantsinspektsiooni järelevalvele (FIS § 2 lg 1), kellel on õigus teatud tarbijakrediidi reeglite rikkumise korral krediidiandjaid trahvida (KAS § 134¹⁹, KAVS § 99). Lisaks Finantsinspektsiooni järelevalvele on ka TTJA peadirektoril õigus keelata krediidiandjal tarbijakrediidi reeglite rikkumine ja rikkumistele reageerida. Selleks on TTJA peadirektoril õigus teha krediidiandjale ettekirjutus (§ 420, TKS § 65 lg-d 1 ja 2), esitada hagi (§ 45 ja § 420, TKS § 65 lg 3) või määrata trahv (nt TKS § 71).

Tarbijakrediidilepingu liigid. VÕS 22. ptk 2. jaos reguleeritud tarbijakrediidilepingute puhul on võimalik eristada järgmisi peamisi lepinguliike.

Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingud. Elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohaldatakse kõiki 22. ptk 2. jao sätteid koos elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutele kohalduvate erisätetega (§ 402 lg 3).

Niinimetatud tavalised tarbijakrediidilepingud. Niinimetatud tavalistele tarbijakrediidilepingutele kohaldatakse kõiki 22. ptk 2. jao sätteid, kuid ei kohaldata elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute erisätteid.

Arvelduskrediidilepingud. Tegemist on spetsiifilise krediidisuhte vormiga, mida võimaldab krediidiandja, kellega krediidivõtja on sõlminud ka makseteenuse lepingu ning kelle juures on krediidivõtjal maksekonto. Arvelduskrediit on seega lahutamatult seotud maksekontoga (vt § 407 komm).

Lühiajalised tarbijakrediidilepingud, mille puhul tuleb krediit tagasi maksta kolme kuu jooksul ning millega seonduvad tasud on väheolulised. Niinimetatud lühiajaliste tarbijakrediidilepingute osas kehtib eriregulatsioon, mille eesmärk on vähendada selliste lepingute puhul tarbijale esitatava lepingueelse ja lepingulise teabe mahtu (vt § 403 lg 5³).