Juura

22. peatükk reguleerib spetsiifiliste kasutuslepingutena laenulepingut, krediidilepinguid ja krediidivahenduslepingut. Laenu- ja krediidilepingute näol on kasutuslepingutega siiski tegemist üksnes tinglikult, mille liigitamisel kasutuslepingute alla on eelkõige ajaloolised põhjused.

Laenu- ja krediidilepingud kui kasutuslepingud. Algselt oli laenulepingu näol tegemist lepinguga, mille raames laenuandja andis laenusaajale üle teatava hulga liigitunnustega asju, laenusaaja kohustus laenuandjale tagastama sama koguse samade liigitunnustega asju. Muudest kasutuslepingutest eristas laenulepingut eelkõige lepingu objektiks oleva vara omandiõiguse üleminek laenusaajale. Laenulepingu objektiks võis muu hulgas olla sularaha, sellisel juhul piirdus laenu tagastamise kohustus samas väärtuses sularaha tagastamise kohustusega. Ajapikku hakati eristama laenulepinguid, mille esemeks olid liigitunnustega asjad (nn pruuklaenud), ning rahasumma laenamisele suunatud krediidilepinguid. Sularahata arvelduste ning uute krediteerimisvormide tekkimise tulemusena eristusid rahasumma laenamisele suunatud laenulepingud ning nendest väljakasvanud muud krediidilepingud üha enam liigitunnustega asja üleandmisele suunatud traditsioonilisest laenulepingu vormist ning moodustavad praegusel hetkel sisuliselt iseseisva lepinguliigi eritüübiliste ning spetsiifiliste õiguste ja kohustustega, mida saab üksnes tinglikult liigitada kasutuslepinguteks. Ka oma praktilise tähtsuse poolest on sellistel lepingutel oluliselt suurem roll kui liigitunnustega asjade laenamisele suunatud laenulepingutel.

Laenu- ja krediidilepingu mõistest. VÕS laenu- ja krediidilepingute regulatsioon lähtub liigitusest, mille kohaselt on laenuleping üldmõiste. Krediidileping kujutab endast aga laenulepingu eraldiseisvat alaliiki. Laenuleping võib olla suunatud nii raha üleandmisele (nn klassikaline laenuleping) kui asendatavate asjade üleandmisele, samuti võimaldab seadus ka muu võlasuhte ümber kujundada laenulepinguks. Sõltuvalt sellest, kas krediidiandja annab või kohustub andma krediiti tarbijale, eristab seadus krediidilepinguid ja tarbijakrediidilepinguid. Lisaks laenu- ja krediidilepingute regulatsioonile näeb VÕS ette ka krediidi andmisega seotud krediidivahenduslepingu mõiste. Tuleb märkida, et kuigi ajalooliselt eelnes laenuleping krediidilepingule ning on ka VÕS kohaselt mõistena laiem kui krediidileping, erineb VÕS liigitus praktikas välja kujunenud arusaamast krediidilepingust kui üldmõistest, mis hõlmab mitmeid krediteerimise lepinguid (nt liising, arvelduskrediit, faktooring, järelmaksuga müügileping jne), mille hulgas laenuleping on vaid üks krediidi andmisel kasutatav lepingu liik.

Laenu- ja krediidilepingu liigid. VÕS 22. ptk reguleerib järgmisi laenu- ja krediidisuhetega seotud lepinguliike.

Laenuleping. Laenulepinguga kohustub laenuandja andma laenusaajale rahasumma või asendatava asja ning laenusaaja kohustub tagasi maksma sama suure rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja kvaliteediga (§ 396 lg 1). Laenuleping võib VÕS kohaselt olla nii tasuline kui tasuta (§ 396 lg 1). Kui laenu esemeks on muu kui raha, eelkõige asendatavad asjad (TsÜS § 51 lg 1), nt toiduained jms, on tegemist nn pruuklaenuga (vt § 396 komm 3.3.2) ). Pruuklaenu esemeks võivad olla ka mittekehalised esemed, nt väärtpaberid (§ 396 lg 3).

Krediidileping. Krediidileping on VÕS kohaselt alati tasuline leping (§ 401 lg 1). Seega kui raha antakse kasutusse tasuta, on VÕS kohaselt tegemist laenulepinguga, ja kui raha antakse kasutusse tasu eest, on alati tegemist krediidilepinguga. Seadus krediidilepingute kohta samas eraldi regulatsiooni ei sisalda (peale krediidilepingu mõiste §-s 401), mistõttu lähtutakse krediidilepingute puhul laenulepingu sätetest (§ 401 lg 3). Mahukas ning keerukas eriregulatsioon on ette nähtud üksnes tarbijakrediidilepingute osas.

Tarbijakrediidileping. Tarbijakrediidileping kujutab endast krediidilepingu eriliiki, mille puhul krediidilepingu üheks osapooleks on tarbija. Tarbijakrediidilepingut reguleeriv 22. ptk 2. jagu eristab nn tavalisi tarbijakrediidilepinguid, mida reguleerivad sätted põhinevad peamiselt tarbijakrediidi direktiivil, ja elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepinguid, mida reguleerivad sätted põhinevad elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute direktiivil. Eelnimetatud direktiivide ülevõtmisel loodud sätete sobitamisel seaduse varasema tekstiga on tekkinud regulatsioon, mida iseloomustab normitehniliselt keerukas ülesehitus, mis muudab tarbijakrediidi sätete teksti kohati raskesti loetavaks ja mõistetavaks. Tulenevalt arvukatest välistustest ja erisustest on sageli keerukas tuvastada, milliseid norme tuleb konkreetsete lepinguliikide puhul kohaldada (nt arvelduskrediit, krediitkaardilepingud jne).

Krediidivahendusleping. Krediidivahenduslepinguga kohustub krediidivahendaja oma majandus- või kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele. Peamiseks põhjuseks, miks krediidivahenduslepingu mõistet VÕS 22. ptk-s reguleeritakse, on seadusandja soov kohaldada krediidivahenduse teenusepakkujale samu lepingueelse teabe andmise kohustusi, mida on seaduse järgi kohustatud täitma tarbijakrediidi andjad. Levinumateks krediidivahendusteenuse osutajateks on mitmed krediidivahendamise platvormid, mis vahendavad laene füüsilistelt isikutelt teistele füüsilistele isikutele (nn Peer-to-Peer ehk P2P lending).